Dolomiidid – suurepärane koht õppida armastama
Külli Turja (2008 juuli)
Oleme inimesi mägedesse viinud juba ligi 10 aastat. Arvamus, et mägedesse minekuks on vaja aega- ja vaevanõudvat väljaõpet ning erilist ja kallist varustust, ei pea päriselt paika. Piirkondi, kus matkata, on palju erinevaid. Algajate jaoks peab valima sellised, mis on varem mägedes mittekäinutele jõukohased nii füüsiliselt kui ka tehniliselt lihtsamad. Kaasas peab olema kogenud grupijuht, kes oskab nõu anda nii selga- ning jalgapandavate asjade osas.
Üheks selliseks piirkonnaks, kus alustada ja õpetada inimestele armastust matkamise ja mägede vastu, on Põhja Itaalias asuvad Dolomiidi mäed, mis on kuni 3500 m kõrgune mäestikuala Kirde-Itaalias Alpide lõunaosa lubjakivivööndis. Need on tekkinud triiase ajastul merepõhja ladestunud mineraliseerunud korallidest ning kerkisid üles Euroopa ja Aafrika mannerlava kokkupõrkes 60 miljonit aastat tagasi. Siinsete heledate kaljude kallal on enim vaveva näinud jää, päike ja vihm. Üldiselt on Dolomiidid üsna kuivad ja kaljused (kaljuseinad on sageli vertikaalsed).
See on suurepärane piirkond kergema ja keskmise raskusastmega mägiretkede ja lihtsalt jalutuskäikude jaoks, pakkudes nii kauneid vaateid maalilistele mägedele-orgudele-järvedele, kui ka soovi korral korralikku kaljuronimist peaaegu püstloodsetel kaljuseintel. Tegu on üsnagi ”kultuuristatud” mäestikuga, kus on rikkalikult turistlikku infrastruktuuri (head juurdepääsuteed, hotellid, kämpingud, tõstukid, hea info- ja kaardimaterjal).
Lõppenud hooaja üks suuremaid ettevõtmisi olidgi Dolomiidi mäed, täpsemalt öeldes Cortina d`Ampezzo ümbrus. Ümberringi asuvad mäed pakuvad võimalusi nii pühapäevamatjakajatele, kui ka suuremat pingutust ja eneseületamist ootavale matkajale. Suurim kõrgus, kuhu võib aklimatiseerumata minna, on 3250 m. Esimesel päeval tegime tavaliselt aklimatiseerumismatka 2300 m kõrgusel linna kohal kõrguvatel mägedel. See on väga oluline, väljaselgitamaks inimeste kohanemist kõrgustevahega, millest tingituna võib hakata pea ringi käima või enesetunne halveneda.
Pärast aklimatiseerumismatka Tondi mäel läksime päevasele matkale Tre Cime (kolm tippu/kaljunukki) ümbrusesse. Tre Cime on tõenäoliselt üks tuntumaid mäestikugruppe ja seda eelkõige just kaugele äratuntava kuju tõttu. Matkarada pakkus suurepäraseid loodusvaateid, ületasime mitmeid alpiaasu ning lõunaks jõudsime mägikohvikusse, mida leidub Dolomiitides et iga mäe otsas. Pärast lõunapausi hakkasime laskuma, mille algus oli kindlasti pisut ekstreemne puhkepäevamatkaja jaoks, kuid tugevamate ja julgemate toel said ka pisut aremad sellega hakkama. Grupivaim eelkõige! Grupis polnud eest äratormata tahtjaid ega ka mahajääjaid, kuna reeglid olid varasemalt kokkulepitud, tempo kõigile sobiv ning koos on alati lõbusam ja ka lihtsam raskematest hetkedest üle saada.
Kolmandal päeval võtsime suuna Cristallole. Imeilus nimi! Kas ka mägi seda väärt oli? No oli. Mäe alla jõudmiseks oli kolm võimalust: kas sõita tõstukiga naabermäeahelikule ja Cristallo alla jõudmiseks laskuda vaid 300 m, mis on lihtne või tõusta linnast 500 m või hoopis lasta end bussil tõstukijaama viia. Grupp jagunes oma jõuvarude hindamise järgi kolmeks. Tõstukijaamast sõitsime kõik üheskoos 3000 m kõrgusele Cristallo mäekurule. Selleks kasutasime nii tooltõstukeid kui ka omapärasei tünne, kuhu mahtus 2 inimest. Tünnidesse pidi hoo pealt hüppama ja vajadusel andis jaamatöötaja kiirendava müksu. Kui ülessejõudes väljumisel piisavalt kiire polnud, tõmbas jaamatöötaja teid sealt lihtsalt välja. Vajadusel pannakse kõik tõstukid muidugi seisma. Ülesjõudnuile avanes imeilus vaade! Ühele poole lõputult 3000 m kõrguseid mägesid, teisele poole suur org, kaugel paistvate küladega, sõbralikud ja julged mustad varesesuurused linnud tulid käe pealt palukesi sööma. Suuremate elamuste otsijad panid oma köied ja karabiinid valmis ja läksid kaljudele väikesele ringile, puhkajad võtsid söögid ja joogid ja nautisid vaadet. Ja siis…Järsku kerkis Criastallo kohale äikesepilv, võrratu vaatepilt! Sadas tugevat vihma, tõstukijaamast kadus vool, tõstukid jäid seisma, kaljudele läinud ronijad kutsuti tagasi. Peagi hakkas tööle varugeneraator ning tünnidesse jäänud inimesed toodi üles ära. Äikesepilv valitses mäe üle umbes poolteist tundi. Pärast äikest ja vihma tuli päike ja vikerkaar. Looduse vaatemängu järel suundusid ronijad kaljudele tagasi ning naasid õhtuks. Teised sõitsid vahejaama ning piki jõesängi kulgeval matkarajal laskuti linna kämpingusse.
Viimasel päeval oli meie siht Tofana mäetipp. Võis jääda päevitama vaateplatvormile või tõusta päris tippu. Siin võis isegi tunda, kuidas pea pisut pööritab. Mõne aja möödudes oli kõik jälle korras. Tofanal on alati ka lund, mis on tõeliseks elamuseks neile, kes pole varem suvel lund näinud.
Varasematel aastatel oleme käinud ka Dolomiitide kõrgeimal tipul Marmoladal (3343 m). Põhjaküljel katab teda võrdlemisi lausk liustik, ainuke suur liustik Dolomiitides (Marmolada liustik). Marmoladat kutsutakse ka Dolomiitide kuningannaks (Dolomiitide kuningana on kuntud 3263 m kõrgune Antelao, mille tipp on järsk, kaljune ja teravatipuline. See mägi põhjustab sageli dramaatilisi varinguid lähedalasuvatesse orgudesse.)
On veel üks põhjus, miks rahvas Dolomiite armastab. Dolomiitides leiab aset suveõhtuti üks huvitav ja unikaalne efekt, mis on eriti vaadeldav just Cortina d`Ampezzo ümbruses. Ladiinid kutsuvad seda Enrosadira. Suveõhtutel, kus õhk on erakordselt selge ja päike loojub läände, siis hakkavad mägede tipud elama. Ladiinidel on ka legend, mis seotud armastuse ja vihkamisega ning millega seletatakse seda imepärast nähtust. Kui legendi on võimalik ka raamatuist lugeda, siis Enrosadira nägemiseks tasub kindlasti ise Dolomiitidesse minna.
Seda kõike pakuvad Dolomiidi mäed. Ööbime linnakämpingus telkides ja teeme igal õhtul ja hommikul ühise söögi. Õhtuti räägime päevasundustest ja läbielamistest. Igal juhul on need mäed suurepäraste võimaluste pakkujad 4-aastastest kuni pensionärideni ja vahepeale jäävad tavamatkajad ja kaljuronijad. Rahule jäävad kõik.