Kas olete käinud polaarjoone taga ja tundnud talvisel ajal pimeduse masendust või kuulnud kelgukoerte sõidueelset ärevat klähvimist? Meie oleme…
Nii saavad öelda 39 saarlast ja 9 külalist, kes käisid hiljaaegu 5-päevasel bussireisil Soome Lapimaal.
Tundub, et saarlased hakkavad kohalikke reisifirmasid järjest rohkem usaldama, sest seekord jäi mandrirahvale kohti vaid 9. Sõitsime välja 7. detsembri hommikul. Seltskond koosnes 31-st täiskasvanust ja 17-st lapsest vanuses 3 – 16 aastat. Kaasas olid ka lihtsalt mõned vanaemad, kes tulid oma lapsepõlve meenutama, sest tol ajal ei olnud võimalik jõuluvanale otse koju sõita. Ilm oli vihmane ja ilusat jõuluaega ei meenutanud miski. Andsime mahajääjaile lubaduse mõne lumepilve siiagi saata.
Nii nagu Saaremaale omane, oli hommikul tugev tuul ja eks siinkohal käis peast läbi igasuguseid mõtteid, kuid kiituseks Saaremaa Laevakompaniile saab öelda, et ilm peab ikka olema täiesti katasroofiline, et praamiliiklus lõplikult seisma jääks.
Päkapikumütsides reisijuhid tervitasid hommikul lapsi ja nende vanemaid ning vanavanemaid ja juhatasid nad bussis oma istekohtadele. Jah oh imede ime, vaevalt sai buss välja sõita kui märgati bussis maiustustega korvi. Küll usutleti reisijuhte ja kaasasõitjaid, et kas keegi on toreda üllatuse teinud, kuid peale jäi siiski kindel otsus, et korvi toojateks pidid olema päkapikud, sest mitte keegi ei teadnud sellest korvist midagi. Hiljem reisi jooksul tarvitses bussijuht vaid ukse avada, kui mingi aja jooksul oli korv imeväel jälle masiustusi täis!?
Üle lahe sõitsime õhtuse reisilaevaga Nordlandia. Laevas ootas nii lapsi kui vanemaid uhke jõululaud. Öö saatsime möödas jõulumeeleolus laeva mugavates kajutites. Hommikul enne laevast lahkumist pakuti veel kehakinnitust ja sõit võiski alata Lapimaa poole. Vihma sadas siingi, kuid teatavasti pidi põhjas lumi maas olema. Niisiis algas pikk-pikk teekond põhja poole. Läbida tuli 800 km. Meie aga istusime soojas bussis, veeketjast sai kuuma vett kohvi või tee jaoks ja lapsed vaatasid bussi videost põhjamaa multikaid.
Esimene lumi meie jaoks saabud täpselt poolel teel, kui tegime pikema peatuse Vaskikellos. See on selline koht, kuhu on aastate jooksul kokku kogutud vanu kirikukellasid igas mõõdus. Laste rõõmuks võis nende hääletugevust ja tooni ka proovida ning seda tegid nad vanemate abil suure rõõmuga. Mõni kell oli ikka väga suur ja raske. Kõigele lisaks oli parasjagu lund maas ja kannatas lumepallegi meisterdada, no seda võimalust ei jätnud teatavasti keegi vahele.
Ranuasse, mis on üks Põhja Soome väikelinnadest, saabusime pool kaheksa õhtul, kus ööbisime hotellis Ilveslinna. Hotellis oli kõigi käsutuses kuum soome saun, soojad toad ja õhtune meelelahutus hotelli restoranis kohaliku bändi saatel.
Teisel reisipäeval pidime startima juba kell pool kaheksa, selleks et jõuda õigeks ajaks 90 km kaugusel asuvasse Santa parki. Teatavasti valitseb põhjas praegu polaaröö ja vaid tänu asjaolule, et asusime polaarjoone läheduses, mitte veelgi kaugemal põhjas, kus valitseb ööpäevaringselt pilkane pimedus, oli praegu seal 3 tundi enam vähem valget aega. Enamus ööpaäevast ka seal valitses pilkane pimedus.
Santa parki saabumine oli imeilus. Puude all päkapikkude poolt paigutatud mitmevärvilised valgustatud koonused ja kui me sisenesime parki, selgus, et sealne päkapikumaa asub maa all. Laskusime mööda tunnelit, ümbritsetuna metsahäältest ja huntide ulgumisest. Aga keegi ei kartnud, olime ju päkapikumaal!
Kohapeal võisime näha kuidas päkapikud oma tööd teevad, käisime päkapikkude koolis, kus õpetati päkapikkude keelt ja tantsu ja kooli läbinutele anti ka vastav tunnistus. Samas oli ka jäägalerii ning jääkamber, kus võis mingi imeläbi vilkuvast klaasist limonaadi juua.
Peale päkapikumaa külastamist suundusime polaarjoonekeskusessse! Kõik ületasid polaarjoone ja kes soovisid, võisid jällegi vastava tunnistusega koju minna. Samas oli võimalik jõuluvana postkontorist oma viimase hetke kingisoovidega kiri saata või siis jõuluvanale isiklikult oma soov kõrva sosistada ja toimuvat fotoga jäädvustada.
Samas oli ka kelgukoerte kasvandus, kus oli võimalik koeri silitada ja nende lugusid kuulata. Soovijad võisid kelgukoertega väikese ringigi sõita. Imetore oli kuulata nende sõidueelset klähvimist, mis muidu siinmail nii tüütuna tundub, kuid seal hoopis teise tähenduse saab.
Enne hotelli naasmist jalutasime veel tunnikese teele jäävas Rovaniemis, Lapimaa pealinnas. Imetlesime juba poolestsaati jääkaane all voolavat Rovaniemile nii elutähtsat jõge ja uhkeid tuledesäras sildu.
Hotelli saabusime kella seitsme paiku, kes siis veel suutsid, võisid lõõgastuda hotelli saunas.
Kolmandal päeval külastasime samas Ranuas põhja-loomaaeda. Alustasime päeva alles kell pool kümme, sest siis hakkas tasapisi valgeks minema. Meid varustati eestikeelse loomaaia kaardiga ja võisimegi alustada retke talvises loomamaailmas. Siinne loomaaed on ehitatud vaid loomade jaoks, kedagi ei hoitud lihtsalt puuris. Inimeste jaoks oli kitsas piiretega laudtee, mis tõusis kohati kõrgele suurte loomaaedikute kohale. Vaid külmakartlikumad talveund nautijad loomad olid näha läbi klaasi vastavates majades. Siin olid esindatud vaid Soome territooriumil elavad isendid. Lapsi köitsid kõige enam jääkarud ja rääkiv ronk. Eksootilisematest loomadest olid esindatud ahm, polaarrebane ja lumekakud.
Loomaaiast väljudes ootasid meid juba põdrarakendid. Kõik said põdrasaaniga sõita, ka emad, isad ja vanaemad ei jätnud seda võimalust kasutamata. Oma sõiduaega ootajad ei pidanud külmetama, sest süüdatud oli soojendav lõke. Põtradel oli hoog sees, küllap nad tahtsid meile oma kiirust ja ilu näidata.
Lapsed said lisaks loomaaia kõrval igasugustel liumägedel ja huvitavatel atraktsioonidel aega veeta ja lumest vaimustust tunda. Ilm oli võrratu, parasjagu külma ja kerge lumesadu. Kõige lõpuks oli loomaaia vastas asuvast Fazeri kommipoest kõigil võimalus maiustusi kaasa osta.
Kella kahe paiku hakkas napp valge aeg lõppema ja oligi aeg kiirustada jõuluvanaga kohtumisele. Ärevus köitis kõiki, sest jõuluvanaga on alati seotud midagi müstilist ja toredat. Nimelt saatis jõuluvana meile kirja, et ootab meid meie hotelli restoranis, mis asus loomaaiast vaid 3 km kaugusel.
Sõitsimegi kibekähku kohale. Vahetasime lumised riided pidulike vastu ja kohapeal ootas uhke jõululaud! Seal oli kõike – sinki, põhjapõdra liha, kohalikku punast kala nii toorelt kui küpsetatult, salatid, joogid, ei oskagi välja mõelda, mida veel tahtnud oleks. Asusime toidu kallale, kõhud olid tühjad. Olime ju pea terve päeva aktiivselt õues veetnud.
Kui olime mõnda aega kõhtu täitnud, sisse astus – arvake kes – muidugi jõuluvana ise. No täpselt seesama, kes eelmisel päeval polaarjoonel laste kingisoove kuulas. Teatavasti on jõuluvanal erilised võimed – ta jõuab igale poole õigeks ajaks. Ja mida ta kaasa veab?! Kasti kingitustega! Kes siis veel tolle hetkeni kahtles päris jõuluvana olemasolus, nägi nüüd, et ta on tõesti olemas. No kuidas ta muidu teadis sinna tulla ja täpse arvu kingitusi tuua. Ilma salmi, tantsu või lauluta ei saanud aga keegi oma pakki kätte. Ka vanaemad mitte! Aga on meil siis lauludest puudus?! Kõige lõpuks võtsime ennast kõik ringi ümber jõuluvana ja laulsime koos jõululaulu. Loomulikult said kõik suured ja väikesed ennast koos jõuluvanaga pildistada ja veel viimased kingisoovid kõrva sosistada, sest veel ju jõudis.
Kogu see toredus pidi ühel hetkel otsa saama. Istusime siiski veel mõne tunnikese jõululauas, aga varsti tuli alustada pikka koduteed. Pisut kurb oli. Oli kuulda et nii mõnigi laps küsis oma vanematelt nõutult, et kas me läheme juba ära.
Aga et jõulumaalt äratulek nii äkki ei toimuks, meenutasime nähtut ja kuuldut viktoriini näol, mille võitjad said kaasa jõuluküünlad ja lapsed värvilisi pliiatseid. Vaatasime öö jooksul ära veel viimased jõulufilmid ja –multikad ning olimegi varahommikul Helsingi laevasadamas.
See kõik oli nagu muinasjutt ja lumepilvi tellisime ka, need tulevad kindlasti!