Kevad läheneb…
…ja lumi sulab mägedes. Päike soojendab keskpäeval üha soojemalt ja mäenõlvadel olev lumi hakkab muutuma veeks. Üha rohkem võib näha esialgu küll poolläbipaistva lumekaane all vulisevaid ojakesi, kuid iga päevaga tuleb neid juurde ja nad muutuvad suuremaks. All orus jõed kasvavad. Mäenõlvad muutuvad kohati roheliseks… nii võib kirjeldada aprillikuiseid Slovakkia mägesid.
Suusahooaeg on läbi ja algab matkahooaeg. Nii nagu talvel on sealsed mäenõlvad täis suusa-laskumisradasid ja kõiksugu mäetõstukeid, siis kevadel hakkavad lume alt välja sulama matkarajad. Esimest korda Slovakkia mägedesse tulnu üllatub meeldivalt, sest üleval mägedes on omaette maailm ja omad reeglid. Slovakkia riik on palju kulutanud selleks et rajada kõikidele oma mägedele, nii kõige kõrgematele kui ka madalatele küngastele korraliku tähistusega matkarajad. Tähistused on nelja värvi, millel on oma tähendus. Punane tähistus annab märku sellest, et oled jõudnud pearajale nö. peateele. See rada on alati tugevalt sisse tallatud ja Madal Tatrates isegi peaahelikul osavamatele jalgrattaga sõidetav. Sinine rada on tähtsuselt teine. Niisamuti hästi tähistatud, kuid ei hõlma põhirada. Järgmine on roheline rada. See kulgeb tavaliselt madalamatel nõlvadel ja metsavahel ning enamjaolt jõuab välja sinisele või punasele. Kollane rada on aga puhtalt linnast või külast teisele rajale pealetuleku tähiseks. Peaaegu võimatu on eksida, sest peale rajatähistuste on pea igas tähtsamas rajaristis viidad. Mägedes ei arvestata vahemaid mitte kilomeetrites, vaid tundides. Ja nii ongi arvestatud keksmise inimese käimise kiirust mägedes ja viidal nt 3h Chertovica. Suurepärane!
Madal-Tatrates kulgevad matkarajad on jõukohased kõigile. Peaaheliku suurepäraste vaadetega rada kulgeb ülevalpool metsapiiri 1500 – 1800 m kõrgusel. Kulmineerub sealse kõrgeima mäetipu Dumbieriga, mille kõrguseks 2043 m. Jällegi lihtne ja iga keskmine inimene võimeline sinna ronima!
See pole veel kõik. Iga päevateekonna kaugusel on mägionn, ööbimisvõimalusega kohvik või mägihotell. Ühes sellises oleme meiegi oma kahepäevasel matkamarsruudil juba 5 aastat ööbinud. Seesama hotell, millest jutt käib asub 1750 m kõrgusel Dumbieri nõlval.
Kujutlege nüüd, et olete käinud mööda matkarada juba 5 tundi. Pisut väsinud ja tahaks selle aja peale midagi kosutavat juua – süüa. Võileivad ja muu näksimine seljakotist on otsa saamas. Päev hakkab õhtusse jõudma ja nähtavust on hakanud piirama kerge udu ja mööda mäenõlvu ujuvad pilved. Grupijuht on kogu tee rääkinud mingist hotellist ja soojast toidust ja õllest, mis seal pidavat ootama. Kogu matkapäeva jooksul ei ole sa aru saanud, mis jama ta ajab, sest siin lihtsalt ei saa olla mingitki maja, hotellist rääkimata. Ümberringi, niikaugele kui silm ulatub, vaid mäed, kivid, mööda maad roomavad mägimännid. Vaid all orgudes võib näha külasid ja liikuvaid autosid…ja siis äkki otse sinu ees umbes 20 m kaugusel kerkib udust otse mäenõlva peal 3 korruseline kivimaja, toetudes tagaküljega vastu mäenõlva. Sa pole suutnud veel toibuda kui juba keegi grupikaaslastest on taskust välja tirinud 40 kohalikku krooni ja selle kuldkollase õlleklaasi vastu vahetanud. Seda teed sinagi, mis sest et sa pole õllesõber, kuid midagi nii head ei ole sa kunagi varem joonud. Isegi vimm grupijuhi vastu on kadunud, mis sest et nüüd räägib ta, et see õlu ja kogu muu toit, mida siin pakutakse (menüü on 2 lehekülje pikkune), tuuakse üles seljas. Mõtled et no las räägib, ju see tema töö on. Hotell on ju olemas ja see on kõige tähtsam! Aga õhtupoolikul, kui kogu grupp on kõhud täis söönud ja istub üheskoos hubases esimese korruse saalis, siis elad üle järgmise üllatuse. Äkitselt avaneb välisuks ja sisse astuvad 3 tugevat musklis meest. Kahel neist seljas pikad raamid täis pakke ja kolmandal, kujutage ette, õllevaat! Õllevaadil küljes spetsiaalsed rihmad seljas kandmiseks.
Vahel on siin kaubatoojatele ka võistlusi peetud. Alt külast on kõige kiiremini 60 kg kandamiga üles tuldud 55 minutiga. Võrdluseks–turistidele on arvestuslik aeg 120 minutit.
Ja veel võib samas hotelliseinal lugeda reklaamplakatit mööda peaahelikku kulgeva jooksumaratoni kohta…
Chata Stefanika- nii nimetatakse seda mägihotelli . Nurgakivi pandi juulis 1924. Ehitus kestis ligi 4 aastat, kuni septembris 1928 chata avati pidulikult. Ehituse kiiremat kulgu takistasid muutuvad ilmastikutingimused ja vahetunud ehitusfirmad. Toona toodi kõik samuti seljas ülesse ja suhe oli kandjatele 1 kilogramm 1 kroon. Nt maksis õlu siis 5 krooni üleval. Praegune omanik Slovakkia Turistide Klubi tegutseb siin aastast 1991.
Sellest hetkest hakkad uskuma kõike, mida grupijuht räägib, olgu see nii uskumatu kui tahes.
Ja neid uskumatuid asju ikka on siin. Näiteks varahommikul päikesetõusul kutsub ta virgemad kaasa siiasamasse hotelli taha mäenõlvale ümisejaid pildistama. Kuna nüüd usun juba kõike, mida lubatakse, siis võtangi fotoka ja lahen kaasa. Polegi vaja kaua oodata, kui esialgu märkamatuks jäänud väikestest koopasuudest ilmuvad välja kassisuurused karvased olendid – ümisejad ehk Tatra koopaoravad.
Suurema osa mäestikust võtab enda alla rahvuspark, mis seab külastajale mitmeid piiranguid (nt ei tohi midagi murda ega korjata, end järves pesta; tohib liikuda ainult tähistatud radadel, mida on piisavalt palju). Ja seetõttu ei pelga matkajaid ei ümisejad ega mägikitsed. Laisemad, kes ei viitsi hommikul vara fotokaga välja tulla, võib neid ka päeval matkarajast kaugemal näha.
Teise matkapäeva lõpus oleme jõudnud kohani, kus tuleb alla orgu tagasi minna. Kahju on. See kahepäevane mägimatk oli nii kosutav hingele, et ka tähensurikas lause, mida grupijuht esimesel päeval ütles – kui tuled esimest korda mägedesse, siis hakkad neid kas armastama või vihkama, kolmandat võimalust ei ole – nüüd mõistan et ka selles osas oli tal õigus. Hakkasin mägesid armastama!
Slovakkias on aga mägesid ka neile, kes otsivad teravamaid elamusi. Selleks on Kõrg-Tatrad. Poola–Slovakkia vahel asuvad Kõrg-Tatrad (65 km pikk ja 16 km lai) on ligi 1200 kilomeetri pikkuse Lääne–Karpaatide aheliku kõrgeim mäemassiiv. Ega tegelikult sealsete tippude vallutamine ka midagi eriti rasket ei ole, kuid vajab siiski väikest füüsilist ettevalmistust. Kõrg-Tatrate tipud on kuni juuli alguseni lumemütsi all ja kõige kõrgem tipp on Gerlahova 2655 m. Sellel tipul meie siiski ei käi kuna see vajab spetsiaalset mägivarustust köite ja kaljunaelte näol.
Meie oleme juba 3 korda vallutanud Krivani nimelist mäetippu, millel kõrgust on 2494 m ja mis on Slovakkia vabaduse sümbol ehk rahvuslik uhkus. Arvatakse, et tipu all leidus kunagi kulda. Lõuna– ja edelanõlval on praegugi näha jäänuseid arvatavatest kaevandustöötajate majadest, kes töötasid siin 15–18. saj. Arvatavasti oli mõni meile tundmatu kaevur ka tipus käinud. Esimene dokumenteeritud tipus käik pärineb 18. sajandist. Tõusurada algab metsa seest, mis peagi asendub mägimändidega, mis nii madalal maapinnal roomavad, et isegi lühemad inimesed vabalt neist üle vaadata saavad. Juba mõne tunni möödudes oleme jõudnud kiviklibuni. Seal tuleb nõlval tõusmiseks kohati käed appi võtta, kuid hullu pole midagi, oleme kohe-kohe viimasel tõusuharjal. Nüüd siis mõnda aega mööda korralikku kivitreppi ülespoole – tipp paistab olevat siinsamas – vaadata tasub vaid otse ette, sest kes vähegi kõrgust kardavad, siis paremal pool – meetri kaugusel – tühjendab kuristik ja vasakul pool – ülijärsk klibunõlv. Ja siis viimane pingutus mööda 2 – 3 meetriseid kiviplaate, jällegi käed jalgadele abiks, ja oh õnne – oleme tipus! Milline vaade. Seda pole võimalik kirjeldada. Me ei ole siin üksi. Ümberringi võib kuulda igakeelseid rõõmuhõiskeid tippujõudmisest. Selle väikese mõneruutmeetrise pinna peale mahub ära ikka rohkem kui mitukümmend tippujõudnut. Siin viimase meetri peal ulatab sulle käe nii sakslane kui slovakk. Jah, seda tunnet, kui oled nii palju vaeva näinud, et sinna üles jõuda, ei ole tõepoolest mitte ühegi sõnaga võimalik kirjeldada!
Aga veel üks huvitav matkapiirkond tavainimestele – Slovakkia Paradiis. Siin on 177 koobast ja kanjonit, 16 riiklikku reservaati. 1921 nimetati piirkonda esmakordselt Slovakkia Paradiisiks. Meie matkarada kulgeb mööda jõekanjonit kord tõustes kõrgele jõe kohale ja siis laskudes alla jõe äärde, andes sulle võimaluse matkasaapad jalast võtta ja mõnuleda hetke karges külmas mägijõevees.
Ja iga matkapäeva lõpus on võimalik supelda looduslikus termaalvees. Termaalbasseine on selles riigis ligi 40! Vesi tuleb maa peale puuraukude abil ligi 2 km sügavuselt. Temp. on ligi 60 kraadi. Maapinnale jõudes on see siiski ca 38 kraadini jahtunud.
Ei saa mööda minna ka arvututest vaatamisväärsustest. Näiteks ajaloolised lossid. Üks huvitavamaid on kuulus Poola piiri lähedal asuv Orava loss, mille ehitus oli ajendatud vajadusest tugipunkti järele kaubateel, et kaitsta kaupmehi.
Ida Euroopa suuruselt teine Spisi kindlusloss. Algne ehitus umbes 12. sajandist. Asustatud kuni 17. saj lõpuni. Asub 200 m kõrgusel ümbritsevast, üldse 634 m kõrgusel.
Veel on siin suurepäraselt säilinud puukirikuid. Ajalooliste dokumentide järgi oli Slovakkais puukirikuid umbes 300. Tänaseni on neist säilinud umbes 50 kreeka–katoliku ja ortodoksi kirikut. Protestantlikest on konserveeritud rangete reeglite järgi umbes 5 kirikut. Üks huvitavamaid näiteks Kezmaroki kirik, kus materjaliks tohtis kasutada ainult puitu ja mitte rauast naelu (kasutati puust naelu) ning ehitus tuli lõpetada 365 päevaga.
Podpieli muuseumküla on üks huvitavamaid kohti, kus 20. saj alul oli 204 majast 195 puidust. 1977. võeti osa külast kaitse alla rahvusliku puitarhitektuuri pärast.
Külastame ka veel karsti- ja jääkoopaid.
Ja kindlasti sõidame läbi ka mõnest mustlaskülast. Demograafiliste hinnangute kohaselt elab Slovakkias ligi 400000 mustlast, mis moodustab peaaegu 8 % kogu Slovakkia elanikkonnast (on teisel kohal ungarlaste vähemuse järel), kuid seda numbrit kasutatakse sageli mustlastega ähvardades või siis kasutavad seda mustlaste esindajad, sest suurem hulk tähendab rahvusvähemuse suuremat kaalu, rohkem raha sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks jne. Ligi 700 aasta pikkune ajalugu Slovakkia territooriumil. Vanim kirjalik ülestähendus pärineb 1322. aastast
Seda kõike on võimalik näha ja nautida 8 reisipäeva jooksul!