AUTOR: TIIT
Norra on mu meelismaa. Olen seal käinud neli korda – kolanud Oslo tänavail, veetnud ilusaid hetki Kon-Tiki ja Frami muuseumis, jalutanud Vigelandi skulptuuripargis. Olen hinganud täiel rinnal Lillehammeri taliolümpia rütmis ja imetlenud norralaste eluviisi.
Kolmel töösõidul polnud paraku aega Norrasse põhjalikumalt süüvida. See sai võimalikuks alles tänavusel bussireisil Kesk-Norras. Marsruut Kongsvinger–Hamar–Lillehammer–Geiranger–Lom–Ålesund–Oslo–Kongsvinger pakkus kosutust nii ihule kui hingele. Nautisin Norrat igal hetkel, igal kilomeetril. Hinge puges soov vahest juba järgmisel suvel tuuritada ka Põhja-Norras.
Laupäev, 26. juuni. Õhtupoolikul ületame märkamatult Rootsi–Norra piiri ja maandume Sigernessjøeni kämpingus. Telkide ülespaneku ajaks lõpeb tihe vihmasadu otsekui tellitult. Vennastume kämpingu baaris pidutsevate norralastega, kuulame ühes võetud eesti muusikat. Tantsupõrandat kulutatakse hoolega. Saaremaa poiss Sten võidab loteriil seitsmekilose singikäntsaka.
Viimased norrakatest pidulised mööduvad lauldes meie telkimisplatsist öösel kella kolme tuuris. Esimene Norra-päev on saanud meeleoluka lõpu.
Pühapäev, 27. juuni. Esimene sihtmärk on Hamar. Vaatame tõtt omapärase arhitektuuritaiese – Lillehammeri taliolümpiaks püstitatud kummulipööratud viikingilaeva kujulise kiiruisutamishalliga. Lasen end pildistada kolmekordse olümpiavõitja Hjalmar Anderseni kuju foonil.
Jõuame Lillehammeri hüppemägede juurde. Meenub talimängude unustamatu ava- ja lõputseremoonia, mida juhtisid Liv Ullmann ja Thor Heyerdahl.
Maandumisnõlvade kõrval kommentaatorikabiinid, kus olümpiapäevil kommenteerisin tseremooniaid ja mäehüppeid. Normaalmägi oli õnnelik Ago Markvardtile – individuaalkahevõistluse hüpetes jäi ta alla vaid hilisemale olümpiavõitjale Fred Börre Lundbergile.
Sõidame suusaliftiga alla ja tagasi üles. Ülalt avaneb maaliline vaade linnale, Mjösa järvele ja ümberkaudsetele mägedele. Põikame ka murdmaa- ja laskesuusatajate stardi-finiðipaika Birkebeineri suusastaadionil. Hüppemägedega võrreldes on pilt kurb: staadion on mahajäetud ja laguneb. Suvel on siin üldse kõik teistmoodi.
Peatume Lillehammeri lähedal asuva Norra teedemuuseumi parkimisplatsil. Muuseum on tõeline monument Norra teede, sildade ja tunnelite ehitajatele. Naudime ehedat sepatööd. Meie silme all vormitakse rauatoorikust uhke aknahaak. Sepp ulatab vastvalminud suveniiri mu abikaasale. Õhtuhakul jõuame Gjeilo kämpingusse. Öösel sajab vihma.
Esmaspäev, 28. juuni. Tõuseme mägedesse. Ennast proovile panna otsustanud suunduvad vallutama Skandinaavia kõrgeimat mäetippu Goldhoppigeni (2672 meetrit merepinnast).
Meie ei tunne end tipu ründamiseks piisavalt kindlalt ja tõuseme ülespoole kahe kivi- ja ühe lumevälja jagu. Hakkab sadama. Äikese tõttu ei jõua eesmärgile ka tipuvallutajad. Reisijuht Külli otsustab mitte riskida. Õige otsus.
Õhtupoolikul vaatame Lomi linnakeses Norra üht vanemat puukirikut (12. sajandist, ehitatud naelteta). Vihma kallab, hommikul veel nii malbena tundunud mägijõgi kohiseb ja vahutab. Kui astume Gjeilo kämpingu juures bussist maha, lõpeb ka sadu. Taas nagu tellitult.
Teisipäev, 29. juuni. Ilm on ilus. Tõuseme mäkke ja laskume seejärel maalilisse Geirangeri orgu. Oru süles kauni fjordi kaldal ja mäenõlvadel imepisike Geirangeri linnake. Fjordi reidil uhkeldab valge iludus – kruiisilaev Jewel of the Sea, kai ääres seisab pisut räsitud välimusega Vene reisilaev Akadeemik Vavilov. Põkkume Vaviloviga veel mitmel korral.
Kurvilised mägiteed – kuulsad turismimagnetid Kuldne Tee, Kotkatee ja Trollitee.
Üks juhtidest, bussiomanik Hollan, kirjeldab värvikalt Trollitee rasket laskumist (või tõusu) – kõrguste vahe 950 meetrit, lisaks üksteist järsku kurvi. Sentimeetrite mäng. Kolmandas kurvis pakubki elu väikese action’i. Buss lõikab paremkurvi liiga kaljuseina lähedalt, sama trajektooriga jätkates on oht bussi külg mõlkida. Meie bussi taha koguneb kümmekond autot. Vägesid asub juhtima tagapool peatunud saksa bussi sohver. Talle on selge, et meie buss peab tagurdamiseks ruumi saama. Sakslane kamandab autoderivi liikuma. Buss tagurdab ja võtab kurvi välja…
Alla jõudnud, peatume, täname tarmukat sakslast ja teeme ühispildi. See oli meie osava sohvri Hollani kolmas laskumine Trolliteed mööda. Tõmbame päevale joone alla Trollvegeni kämpingus.
Kolmapäev, 30. juuni. Tee viib läänerannikule, Põhjamaade Veneetsiaks kutsutavasse 36 000 elanikuga Ålesundi. Hommikul hämune ilm selgineb parasjagu selleks ajaks, kui jõuame üles vaateplatoole. Vaatepilt linnale ja merele on lummav.
1904. aastal põles Ålesund peaaegu täielikult maha. Euroopa riikide abiga ehitati linn taas üles. Juugendstiilis. Paljud romantilised majad kerkivad otse veest, majade ees mootorpaadid. Rõõmus ja kirev Põhjamaade Veneetsia. Kai ääres seisvatelt paatidelt pakutakse värsket kala ja krevette. Kolm tundi mööduvad kui linnutiivul.
Tjugeni kämpingus saab kustutada jalgpallijanu. Puhketoas teleri ees sumiseb EMi poolfinaali Portugal–Holland oodates rahvusvaheline seltskond – hollandlased, norrakad ja eestlased. Van Nistelrooy, Davids ja Co valmistavad omadele pettumuse. Ent vähemalt Tjugenis majutunud hollandlaste seltskond võtab kaotuse väärikalt vastu. Nad tunnistavad Portugali selgelt paremaks.
Neljapäev, 1. juuli. Neljakümnekilomeetrine teekond kuulsa Briksdali liustiku jalamile. Kolmekilomeetrine jalgsitõus mööda kruusateed ja ajuti järsuvõitu kiviklibust rada. Kruusatee lõpus asuva platsini on võimalik jõuda ka väikeste sõidukite või hobuveokite pardal (sel juhul tuleb muidugi kukrut kergendada). Teele jääv kosk jagab lahkelt veepritsmeid. Jaapanlaste hordid mööda mäekülge tõusmas ja laskumas.
Briksdali liustik sätendab päikese käes kogu oma võimsas ja ängistavas ilus. Sügavsinine värv näitab liustiku puhtust. Norralastest instruktorid viivad huvilisi 450 NOKi eest otse liustikule. Ronijad on puhtusest säraval liustikul nagu kärbsemust.
Kirjeldamatu tunne: hingad sisse mäestikuõhku, püüad deðifreerida Suure Looduse sõnumit.
Ees on viiesajakilomeetrine bussisõit Oslo külje all asuvasse Utvika kämpingusse. Teel läbime kolm ligi seitsmekilomeetrist ja hulga lühemaid tunneleid.
Kui mägedest Oslo poole laskume, jälitab meid ajuti laussajuks paisunud tihe vihm. Utvikas bussist maha astudes avastame üllatusega, et lootusetu vihmasadu on – ime küll! – seljataha jäänud.
Reede, 2. juuli. Viimane Norra-päev möödub Oslos. Tavakohane turismiring: Kon-Tiki ja Frami muuseum, Vigelandi skulptuuripark, kuningaloss. Olen kõike seda juba varem näinud ega jaksa enam imestada.
Kolm tundi vabakäiku linnas annab pisut aega kogetu üle järele mõelda. Istume abikaasaga tänavakohvikus, kuulame kahe tänavamuusiku idamaiseid improvisatsioone, näeme esimest korda selle Norra-reisi jooksul joodikuid, narkomaane ja kerjuseid.
25. juuni – 4. juuli. Meie Norra reisi algus- ja lõpukuupäev. Saaremaalt startinud buss korjas meid Laagri Statoilist peale 25. juuni varahommikul ja puistas sealsamas maha 4. juuli hommikul. Peale Norra mahutas reis ka natuke Rootsit ja kaks laevasõitu marsruudil Paldiski–Kapellskär–Paldiski.
Midagi Norra-reisiga võrreldavat olen kogenud ainult Fääri saartel.